1 minuti lugemine. Autor Piret Špitsmeister, 2 väikelapse ema ja nõustaja.
Täna jõuab Sinuni meie lühiklipp maagilisest voolimismassist. TASUTA täispika video, kuidas oma lapsele arendavaid tegevusi pakkuda, leiad lingilt.
Error: Contact form not found.
Ka sul on köögikapis olemas see salapärane maagilise voolimismassi koostisosa. Vaata videot ja katseta järgi. Usu mind, see mäng pakub põnevust kogu perele.
1 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, 2 väikelapse ema ja Pesapuu Pereklubi üks asutajatest.
Kas Sina teadsid, et esimestel eluaastatel õpivad lapsed suurima osa oma jämemotoorsetest oskustest, mida nad kasutavad kogu elu?
Võimlemistundides osalemine aitab Sul toetada lapse loomulikku arengut ja vanemal on hea märgata edusamme, kui laps on selgeks saanud mõne uue oskuse. Nalja, naeru ja sõpru leiad meilt alati
Error: Contact form not found.
Pesapuu Preklubi võimlemistundides on nii vahva – veendu selles ise vaadates videot!
Liitu meie võimlemistundidega Järvekülas ja Kultuuriköök82-s. Osta pilet e-poest ja broneeri koht tunniplaanis.
Poole minuti lugemine. Autor Piret Špitsmeister, 2 väikelapse ema ja nõustaja.
Näita oma lapsele, miks tal tegelikult turvatooli ja turvavööd vaja on. Nad mõistavad seda kogemust palju paremini kui meie juttu politseist või sellest, et “nii on vaja”. Ja mis peamine: näita head eeskuju, sest kui me ise oma õpetusi ei järgi, siis ei õpi lapsed neist midagi.
Error: Contact form not found.
Jaga meiega oma mõtteid, milliseid kogemusi veel oma lastele õpetanud oled?
1 minuti lugemine. Autor Piret Špitsmeister, 2 väikelapse ema ja nõustaja.
Mina olen täielikult põrunud oma lastelt korra nõudmises. Ma olen neilt palunud, et nad paneksid enda järgi mänguasjad kokku ning kuivataksid põranda ära, kui väikesed käed liiga rutakaid liigutusi teevad ning vesi üle tassi ääre loksub.
Mõnikord nad vastavad mu palvele. Mõnikord nad paluvad, et neid aitaksin. Mõnikord nad keelduvad. Ja kui nad… on keeldunud, siis olen väga teadlikult vältinud langemast nõudmistesse ja ähvardustesse.
Selle asemel olen ütelnud, et selline käitumine mind kurvastab ning olen siiski ise segaduse ära koristanud. Sest mina usun, et parim, mida oma lastele pakkuda saan on EESKUJU.
Error: Contact form not found.
Eeskuju, et segadus koristatakse ära ning eeskuju, et kui sõbral juhtub äpardus, siis üheskoos on koristamine lõbus ning läheb imekiiresti 🙂
Eile teritas neiu pliiatseid, kuid natuke läks puru ka põrandale. Neiu võttis tolmuimeja ja koristas rõõmsalt ning tähtsa näoga oma sodi ära. Tulemusega ta siiski rahule ei jäänud ning otsustas kogu elutoa põranda ka mopiga üle käia. Sellest arenes välja lõbus mäng millega lõi ka venna kampa 🙂 … ja kui põrand lõpuks läikis, siis hakkas väikevend koristamist igatsema ning tõmbas igaks juhuks vildikaga ka mõned uhked ristid meie uuele diivanile.
Jaga meiega nippe, kuidas Sina oma lastele eeskuju näitad?
4 minuti lugemine. Autorid õnnelike perede haldjad Mariliis ja Elerin.
On see võimalik, et minu laps ei armastagi kunsti?
Vastus on lihtne – kõigist ei saa kunstnikke, kuid laste loovust kipume meie, lapsevanemad, piirama nii, et huvi kunsti vastu võib kaduda kiiresti. Mäletan algklassidest, et kunstitund oli minu jaoks vastumeelne, sest kunstiõpetaja arvas tihti, et minu töö pole piisavalt hea või midagi on puudu. Ta hindas minu kunstioskust alati hindele “4” ning samuti ei saanud ma kunstilembust kodust kaasa. Ja juba koolist peale on mulle sisendatud, et ma ei ole loov ega oska joonistada ja meisterdada 🙁 Kurb eks. Ei usu, et minust oleks Picasso saanud, kuid siiski arvan, et olulisem on seejuures, et lapsed saaksid end väljendada täpselt nii nagu nad soovivad.
Minu kogemus
Aastaid beebide ja väikelaste kunstitundides käinuna näen, kuidas lapsevanematena kanname oma hirme lastele üle seeläbi takistades lapse loovuse arengut. Näiteks korraarmastajana oli minul alguses keeruline toime tulla sellega, et minu laps mäkerdab värvidega olles ise pealaest jalatallani sellega koos ja mis segadus veel pärast koristamist vajab. Tänaseks, olles kahe lapse ema, olen sellest üle saanud ja meie kodus on tihti lapsed sellised 🙂 Valmistan end ise lihtsalt paremini ette, et hiljem oleks vähem tööd.
Võime kunsti luua on tegelikult igaühes meis olemas. Iseasi on just see, kuidas me oleme õppinud seda väljendama. Ja see osa õppimisest algab juba väga varasest lapsepõlvest ning on kujundatud läbi kogemuse. Palju aitab kaasa see, millised võimalused on pere loonud lapsele kunstiga tegelemiseks. Ei, pole oluline palju on värvipliiatseid või kas on olemas kõige uuemad värviraamatud.
Error: Contact form not found.
Oluline on hoopis see, kui vabalt ja sundimatult lastakse lapsel tegeleda oma loovuse avastamisega. Sõna „Ära…!“ tasub jätta mõneks teiseks korraks, kus see ka tõesti vajalik on.
Jagame Sinuga 8 olulist põhimõtet, kuidas Sina nutika lapsevanemana saad toetada lapse loovust ja kunstilembust kõige paremini:
„Ära ennast ära määri!“
Tegijal ikka juhtub, aga selleks, et poleks muret värviplekkide pärast riietel on nutikas selga panna mõni kodusem riietus, kus juba ehk mõni plekk ees ootelgi on.
Teine variant, poodides on olemas spetsiaalsed kilest põllekesed, kus on ka käised. Neid on hea mugav pesta ka kraani all puhtaks.
Kolmas variant, väiksematele lastele – kas üldse on vaja riideid?! Palju lihtsam on ajastada värvimistegevused vahetult enne pessu minemist 😉
„Ära määri seina/lauda/lemmiklooma jms. ära!“
Error: Contact form not found.
Tark vanem teab, et vahest värvi võttes võib see kukkuda täiesti uskumatutesse kohtadesse. Selleks, et värvikahjustused saaks kiiresti eemaldatud tasub töökoht ettevalmistada.
Kõige käepärasem on haarata, kas mõni suurem kilekott või prügikott, mis lõigata külgepidi lahti ja vajadusel kinnitada näiteks teibiga lauale.
Kui on suurem projekt käsil tasuks teha enne alustamist väike põige ehituspoodi ja võtta sealt maalritöödeks kasutatav kattekile, millel on üks serv teibiga. Sellest jätkub väga pikaks ajaks ja koristamise vaev väheneb umbes täpselt kümnekordselt 🙂
Mõistlik on ka värviga lõbutsemise ajaks leida hetk, mil on võimalikult vähe segavaid tegureid: pane telekas kinni, et ei tuleks ootamatut soovi oma lemmiktegelast ekraani peal värvima hakata ja keskendumine oleks lapsel parem. Võimalusel/vajadusel proovi lemmikloomad tee pealt eest ära sättida, kui pole soovi pärast nii last kui looma koos pesema hakata.
„Ära hoia pintslit valesti!“
See on tegelikult kahe otsaga asi. Lapse loomuliku arengu jooksul on väga mitu erinevat etappi, mil haare areneb. Alguses hoitakse kirjutusvahendit rusikas, liigutused on suured ja ebatäpsed, kasvades muutub ka haare ning tuleb täpsus.
Aga kui juba oleks lapsel aeg astuda sammuke lähemale õige haarde poole, siis juhenda teda näiteks hoopis läbi mängu: „kas sa oskad värvida ka siis, kui sa hoiad pintslit nii (haara mingi imelik asend) või nii (veel imelikum asend), aga kas nii ka oskad?“ (ja õige asend).
PS: väike nipp siin on see, et läbimõõdult paksemaid kirjutusvahendeid on pisikestel kätel lihtsam peos hoida.
„Ära pane nii palju värvi!“
Laste kirjutamata reegel on see, et neile meeldib „PALJU“. See kehtib nii hommikupudrule moosi paneku, mänguasjade omamise kui ka värvimisel värvi hulga kohta.
Kui täiskasvanu piirdub mõõduka värvi doseerimisega, planeerib ette, et sellest tuubist võiks jätkuda seda värvi veel 3 järgmiseks korraks, siis laps seda nii ette ei kujuta. Ja see on väga okei!
Siit lihtsalt kaval kavalus kalkuleerivale lapsevanemale:
Sea värvid nii juba tegevust ettevalmistades, et kogused on mõõdukad. Näiteks kui oled ostnud suure 250ml värvianuma, siis võiks sealt näiteks ühekordsesse plasttopsi juba valmis panna kogus, mis oleks mõistlik ühe korraga ära kulutada.
Arvestada tuleb ka sellega, et kui valitakse must värv… siis ka see on täisti okei. Äkki on just laps avastamas seda värvitooni enda jaoks, või ongi täna sellise värvi tuju. Ja kindlasti ei tasu sellest kohe tõlgendama hakata, et kas laps on stressis või miks nii sünged toonid tingitud on?!
Muide, sageli kipuvad toonid kiskuma vägisi pruuni poole, sest kui lisada kollasele, lillat ja siis sinist ja siis rohelist, siis lihtsalt jõuabki päris varsti kätte toon, mis meenutab kõledat Eesti sügist.
„Ära raiska paberit!“
Üldiselt on lapse arusaam nagu tõelisel kunstnikul – paber pole enam joonistuskõlbulik, kui seal on juba mõni jutt ees, kui see on kortsus, kui see on liiga väike, kui see on korra õe või venna käes käinud. Potentsiaalne kisatõstmise koht. Selleks aga aitab väike kavalus. Ja valikuvõimaluse tunnetamine lapsel.
Selleks, et lapsel oleks PALJU paberit võid sa sujuvalt paberi valikusse sisse peita valge paberi hulka mõned värvilised ja mõned, erineva tekstuuriga pabereid.
Paberi osas võid ka ise raamidest välja mõelda, kas see peab just klassikaline paber olema, mida värvida?
Mis siis kui oleks see näiteks kätepaberi rullist ükshaaval lehti andes ja pärast nendest väikese väljanäituse tegemine.
Või haara eilse ajalehe fotod, kus on peal inimene ja lasta teha neile kõigile uued värvilised soengud.
Või kriit ja tahvel.
Või vana hea tapeedirull, kus värvimist võib mõõta meetrites.
Aga miks ka mitte kaunistada mõnda paberist poekotti lahedate mustritega
„Ära nii küll tee!“
Sageli on vanemal endal ettekujutus, milline peaks olema valmiv teos, aga sama on ka lapsel. Sageli juhtub, et need kaks ettekujutust on kui öö ja päev. Ja ka see on täiesti okei.
Ei tasu ka parandama hakata, kui asjad pole täiskasvanute standardite kohased ega proportsioonis; laste joonistused ongi toredad, sest inimesed on muhedad peajalgsed, autod roosad ja rohi tavapärase asemel hoopis näiteks sinine.
Ja vanema alatine roll on, ükskõik milline see töö ka on, last kiita, innustada, olla lapse üle uhke ja lasta lapse loovusel voolata.
„Ära sodi!“
See lause kipub kuidagi eriti lihtsalt üle huulte, siis kui käsil on lapse ja vanema ühine projekt.
Näiteks kui laps palub vanemal midagi joonistada ja siis lisab oma täiustuse pildile, mis vanema meelest on jube hästi välja tulnud ja nüüd kritseldusega järsku rikutud sai.
Kui vanem tahab ka loov olla, siis võib ta varuda materjalide kahele ja teha nii, et mõlemad teevad oma isikliku töö. Peab lihtsalt otsustama, kas see pilt on lapse, vanema või koostöös valminud looming.
Kõige pisemate beebidega (kes veel ei rooma), teeme üldiselt koostöös valmivaid töid, kuid nendega, kes oskavad juba ise veidi pintsli ja värviga ümber käia on oluline oma enda mina avastamine.
Armas lapsevanem, ka sinu loovus on hinnaline vara ja seega miks ka mitte võiksid vahel rahus ja segamatult võtta aega iseenda loovusega tegelemiseks ja teha ise kunsti siis, kui laps magab.
Kui proovid hakkama saada ilma nende „Ära…!“-deta, oled sa kindlasti juba suure sammu teinud toetamaks oma lapse loovust rõõmsalt ja meeldivalt kõigile osalistele.
Chill, põrandad ja seinad on pestavad 🙂
Jaga meiega nippe, kuidas Sina oma lapse loovust toetad.
Autorid Elerin ja Mariliis
PS – Kui Sina oma kodus niipalju meisterdada ja segadust tekitada ei soovi, siis tule julgelt ja ühine meie Montessori põhimõtetel tehtud loovustundidega! Leia endale sobiv tund tunniplaanist ja soeta pilet e-poest. Ja ära segaduse pärast muretse, meie likvideerime selle märkamatult ???? Kohtume loovtunnis!
Kasutatud allikad:
Pesapuu Perekeskuse loovustunnid, Mariliisi lapsevanema kogemused ning Elerini varasemad kogemused tegevterapeudina. Piltide autorid on pisikesed kunstnikud Jüri ja Järveküla loovustundidest ning Mariliisi erakogu 🙂
5 minuti lugemine. Autor Merylin Poks, kes on Pesapuu Pereklubi turundushaldjas.
Mardipäev on rahvakalendri tähtpäev, mis lõpetas hingedeaja. Mardid ehk esivanemate hinged tulid külla. Neil olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Mardid, kelle tulek tõi kaasa viljaõnne ja külaskäik tähendas head lambaõnne, olid tüüpiliselt tumedasse riietatud.
Milline on ja oli mardirituaal?
Tänapäeval on tuntud kostümeeritult ukselt uksele jooksmine, mardilaulude laulmine ning selle eest maiustustega külaliste kostitamine. Väiksemates kohtades käiakse endiselt naabreid “kollitamas” ja lapsed lauludega maiustusi nurumas, kuid linnade kortermajades on traditsioon jäänud tagasihoidlikumaks kui vanasti.
Error: Contact form not found.
Vanasti oli kombeks peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemale peletamiseks. Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega.
Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.
Igal piirkonnal kujunesid välja omad eripärad, laulud-tantsud ning muud viisid õnne ja head perele tuua.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde– eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
Kuidas oma lapsele Mardipäeva traditsiooni tutvustada?
Tänapäevaste vahenditega on tore koos maske meisterdada ja Mardipäevale pühendatud laulumänge mängida.
Lastele regilaulu kombel laulda ei ole keeruline, kuid arendab väikelapse arengut.
See Sinu jaoks pisike samm võib lapse jaoks olla suurem, kui arvatagi oskad. Nad kogevad juba väga varakult palju erinevaid helisid, kandes kaasa vanimat ja väärtuslikumat instrumenti – häält. Miks mitte seda kasutada väljendusviisiks ja traditsiooni kandjaks?
Kuna vanasti käidi ringi mardiperena, võib ka nüüd seda traditsiooni kui peresündmust tähistada ning ukselt uksel meelt lahutada. Alati ei pea ainult perekeskis seda tegema, vaid võib ka suurema kamba kokku kutsuda. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.
Iga piirkond annab sama mõtet edasi oma meloodia ja murrakuga. Vahel lauldakse värsi lõppu refräänina “Marti, Marti!” Nii võid ka Sina koos lapsega oma viisi või suisa sõnad välja mõelda 🙂
