2 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, 2 väikelapse ema ja Pesapuu Perekeskuse asutaja.

6 nippi, kuidas hoiduda kamandamast!

Nimeta mulle üks täiskasvanu, kellele meeldib, kui keegi teda kamandab. Eee….mulle ei meenu. Miks me aga täiskasvanutena laste puhul eeldame, et me neid võime kamandada?

Dialoog 2a9k Kristellaga, kes oli terve nädala jagu saanud nautida mõusat suvesooja. Täna aga kimbutas maal meid külm põhjatuul ning oli 10 kraadi jahedam kui eelnevatel päevadel.

Mina: Kallis, palun pane müts pähe, väljas on jahe tuul.
Kristella väga kindlalt: Ma ei tahaaaa!!!
Mina: Palun pane ikka, kullake. Kas sa soovid Minni mütsi või lilledega?

Paku valikuid, sest see lubab lapsel tunda end otsustajana ja öelda MINA.

Hetkel isegi valiku andmisest ei piisanud, sest Kristella on juba maas pikali ja hakkab endast üsna välja minema.

Error: Contact form not found.

 

Juba ma tahtsin hakata “vana rada” minema, aga meenus “Minu mõistus on otsas raamatust”, et selles vanuses lapsele tuleb luua assotsiatsioonid.

Pane paika assotsiatsioonid: märja ilmaga kummikud, öösel pidžaama, lumega müts jne.

Mina: Kullake, tule vaatame aknast, kas puulehed liiguvad?
Kristella kohe muutus ja tundis huvi. Vaatasime aknast välja ja ta veendus, et puulehed liiguvad.
Mina: Kui puulehed liiguvad ja päikest ei paista, siis paneme mütsi pähe.

Esita küsimusi ja suuna järele mõtlema.

Mina: Kas sa soovid enne panna pähe mütsi või dressipluusi?
Kristella: Paneme enne mütsi (Uskumatu, aga müts oli peas sekundiga!).

Pane paika rutiin, liigutuste järjekord.

Ahjaa, no kui õues olles päike välja tuli (kuigi tuul oli jätkuvalt jahe), siis lendas müts laias kaares minema ja Kristella teatas kindlalt, et “Päike paistab, mütsi pole vaja”! Minu seljataguse kindlustas, et puulehevd liiguvad, seega müts ikkagi pähe. Tean, et siin pean veel harjutama, et mitte lapsele antud lubadusi ja assotsiatsioone murda.

Luba lapsel olla otsustaja positsioonil (mitte ainult pisiasjade puhul).

Paku informatsiooni.