Austa lapse mängu!

5 minuti lugemine. Autor Mariliis Lukk, kahe väikelapse ema, Pesapuu Pereklubi üks asutajatest.

Kujuta nüüd ette olukorda, kus sa oled mingist sulle väga olulisest tegevusest täielikult haaratud ja järsku tuleb keegi ja ütleb: “Nii, hakkame nüüd minema. Kohe, ruttu, ruttu! Meil on kiire”.

Milliseid tundeid see sinus tekitab?

Kas esmane reaktsioon võiks olla selline? Oota, kust see nüüd tuli? Wha…aat? Selge on see, et enamusel meil kerkib üles mingi emotsioon – viha, segadus, kurbus, küsimus “mis nüüd juhtus?” Usun, et vähesed suudavad lihtsalt nö. asjad kokku pakkida ja “kuuletuda”. Tegelikult mõtlen, et kas kellegil üldse on õigus meiega nii käituda? Mitte arvestada meie plaane ja tundeid ja lihtsalt “peale lennata”.

Miks ma seda mõttelendu sinuga jagada soovin?  

Aus vastus on see, et hiljuti taipasin, et kasutan sama käitumismustrit ka enda elus ja seda loomulikult kõige rohkem oma 2a8k lapsega. Võib-olla ei  peaks, aga enda kaitseks ütlen, et hääletoon, mida kasutan seda öeldes on üldiselt pigem selline “normaalne” 😀 (defineeri enda jaoks normaalne hääletoon, eks :D), mitte käskiv.

A´la pigem stiilis: “Kullakene, lähme nüüd, meil on kiire. Palun tule siia ja paneme riidesse (umbes 3x ütlen nii)” ja siis järgmised 10 korda on juba selline “Dsiisas, kas  sa juba tuled ka, me jääme hiljaks, peame minema” (loe: juba üsna tüdinud häälega, mõni sügav hingaminegi on vahepeal tehtud, mõnipäev ka rohkem ärritunud toon – mis teha, ma olen ikkagi inimene :P).

Väga oluline mäng meie peres – kõikvõimalike tekkide, linade ümber keha sidumine.

Aga loo point?

Liitu meie uudiskirjaga!

Lugesin tegelikult juba tükk aega tagasi Thomas Gordoni raamatust “Tark lapsevanem”, et

me täiskasvanud pidevalt katkestame laste tegevusi andmata endale aru, et tegelikult haavame sellega laste tundeid

ja mitte austades lapse õigust valida tegevuse lõpetamiseks temale sobivam aeg. 

Näiteks kui kaua ta saab veel sõbra sünnipäeval olla enne kui minema peab. Raamatus kirjeldati olukorda, kus laps mängib mängunurgas ning lapsevanem läheb lapse juurde ja ütleb, et hakkame minema. Kohe. Punkt. Mis tunne lapsel on? Üldjuhul tuleb tüli majja ja kas lõpuks pole mitte kõik pahased ja ärritunud – nii laps kui lapsevanem.

Üks väga oluline mäng Kristellal on siputada samamoodi nagu vennagi siputab.

Kuidas taipamine tuli?

Minu jaoks tuli taipamine sellise käitumismustri kasutamisest alles nüüd kui hakkasin teadlikumalt jälgima, kuidas ma reageerin olukordades, kus on vaja lapse tegevus katkestada ja müüa talle maha oma idee (ehk et hakkame nüüd minema näiteks).

No ja tabasin siis….ikka mitmeid kordi… Üks näide – Kristella mängis väga innukalt ja keskendunult puzzledega (st. et pani puzzletükke ühest karbist teise, pooled kukkusid muidugi põrandale ka). Ja mul tuli järsku meelde, et poest oleks vaja midagi tuua õhtusöögi valmistamiseks. Plaan olemas, ruttu vaja poodi minna. Mis tähendas seda, et kuigi poeskäik Kristellale väga meeldib, siiski nägin selgelt, et ta oli ärritunud ja kurb, et ma tema jaoks nii olulise tegevuse katkestasin ja tal kohe riietuda palusin. Ja loomulikult oli riid majas ning mõelmad olime pahased. 

Lahendused?

  • Räägi lapsele, mis juhtuma hakkab.

Nagu soovitab T. Gordon oma raamatutes, siis võiksime lastele anda võimalusel teada oma plaanidest juba ette. Näiteks sõbra sünnipäeval räägime lapsele, et lahkume pärast tordisöömist.

Ära unusta siinkohal kasutamaks lapse jaoks arusaadavat ajaarvamist. Lapsed ei tunneta aega nii nagu täiskasvanud, seega kasuta ajaarvamist läbi tegevuste selgitamise (lahkume peale tordisöömist, mingit mängu, pärast kiikumist jne.).

Suuremate laste puhul, kes juba kella tunnevad näiteks, on hea öelda, et lahkume 10 minuti pärast. Tegelikult on see leebe näide, sest tihtilugu ongi aja peale minek ja no ei saa kuidagi lapsi toast välja ja riidesse. Kasutan seda, et hakkan siis juba eelneval õhtul teda ette valmistama ja korrutama, mis meil homme plaanis on läbi selgituste (ärkame, sööme, mängime ja siis lähme beebiklubisse :).

Selgitades lapsele temale arusaadaval viisil lahkumise aega ja põhjusi, näitad sa talle, et austad teda ja pead tema tegevusi oluliseks. 

Sellepärast soovitatakse ka hommikuti võimalusel enne laste ärkamist teha ära enda toimetused (hügieen, mingi hommikurituaal, hommikusöök, riided kõigile valmis panna jms).

Et kui lapsed ärkavad, siis keskendud sina ainult talle ja lood kõigi jaoks positiivselt algava päeva.

Jah, mul on kaks väikest last ja loomulikult on see jutt teoorias väga hea, kuid siiski anname mehega alati parima, et laste päevad algaksid mitte kiirustades ja mõnusalt kulgeva tempoga.

  • Anna lapsele aega oma tegevus lõpetada.

“Mis sa arvad lahendusest, et kiigud ära ja lased kolm korda liugu ning siis lahkume?” Tundub leebem kui “Hakkame palun kohe minema.”

  • Määratle aega lapse jaoks arusaadaval viisil (nt. läbi tegevuste selgitamise).
  • Selgita, selgita, selgita!
  • Pane end tema kingadesse ja mõtle, kuidas sulle meeldib, kui keegi pidevalt katkestab sind sulle olulistes tegevustes.

Tööd tehes on ka ju ikka jube tüütu, kui kogu aeg toimub katkestamisi. Kusjuures arvesta, et päeva lõpuks teed sa neid tegevusi alati palju kauem. Hiljuti just kuulsin näidet, et võimalik on teha 4h tegevust pidevate katkestuste korral lausa 8h!

Usun, et teadlikum enda käitumise jälgimine aitab mul paremini sarnaseid olukordi lahendada ning olla parem ema ja kaaslane 🙂

PS: täna ei hakka ma arutlema teemal, et kui ma olen kõike eelpoomainitut teinud ja trall hakkab ikka pihta, et mida siis teha. Las see jääb mõneks teiseks korraks 🙂

Austa oma last ja lapse mängu!

Kuidas sulle tunduvad sellised lahendused? Jaga teistega ka, milliseid lahendusi sina kasutad antud olukordades. 

Mõtteid jagas sinuga Mariliis 🙂